Intellekt algab vundamendist.

Intellekt peab kujundama süsteemi algusest peale.

Tass hakkab su käes libisema. Sa muudad haaret. Järgmine kord, kui selle tõstad, on kogemus juba liigutuse osa.

See, mida kogeme, mõjutab seda, mida märkame. See, mida märkame, mõjutab seda, mida õpime. See, mida õpime, muudab meie tegutsemist. Ja tagajärjed saadavad meid järgmise otsuseni.

Just sellist terviklikku võimekust me loome.

Me tahame luua mõistuse.

Me ei usu, et suuremast piisab. Süsteemi suuremaks tegemine ei tohi muutuda viisiks vältida küsimust, kas selle alus on õige.

Meie tees on, et intellekt peab arhitektuuri kujundama algusest peale. Mälu, õppimine ja tegutsemine peavad arenema koos. Kogemus peab saama muuta süsteemi, mis seda kannab.

Viga peab mõjutama järgmist katset. Avastatud seost peab saama proovile panna uues olukorras. Selgitusest peab saama loobuda, kui tegelikkus sellele vastu räägib.

See nõuab tagasipöördumist küsimuste juurde, mis on endiselt lahtised.

Mida peab süsteem säilitama, et tagajärgedest õppida? Kuidas avastab see, et tema maailmapilt on vale? Mida võtab see kaasa uude olukorda?

Tahame lasta vastustel määrata, mida me loome.

See eesmärk kohustab.

Peame suutma kirjeldada, mis näitaks, et oleme eksinud.

See kehtib ka meie veendumuse kohta süsteemi alustest. Peame olema valmis seda ümber hindama ka siis, kui oleme sellesse panustanud aastaid. Meie ideega vastuolus olev tulemus peab saama muuta nii ideed kui ka seda, mida loome.

Peame ise olema valmis õppima nii, nagu tahame, et meie süsteemid õpiksid.

See on sulle, kui oled kunagi mõelnud, et midagi põhimõttelist on puudu. Kui oled küsinud, kas tõesti on vaja ainult rohkem sedasama. Kui tahad proovida teist teed ja oled valmis esitama sellele sama kõrgeid nõudmisi.

Jälgi meie tööd. Sea eeldused kahtluse alla. Pane meie väited proovile. Aita meil avastada seda, mida me veel ei mõista.

Seepärast loome mõistust.